Miks vajame vitamiine rohkem kui kunagi varem? Teadus, müüdid ja tegelikkus
Vastandlikud arvamused – kas vitamiinid on tõesti vajalikud?
Viimasel ajal pööratakse vitamiinide ja mikroelementide võtmisele rohkem tähelepanu. Seisukohti on seinast seina: mõned arvavad, et vitamiinide võtmine on kahjulik ja võib isegi tappa, mõõdukamate sõnul võib lisavitamiine võtta, kuid see on mõttetu, kehast väljub lihtsalt kallim uriin. Pooldavam seisukoht kõlab, et kuna toitumine muutub aina ühekülgsemaks ja toitainevaesemaks, võib vitamiinide kasutamine olla mingil määral õigustatud. Vaatleme pooli valimata, milleks inimkeha vitamiine vajab, mida vitamiinid teevad, kuidas me neid omastame ja mil moel kõige enam kaotame.
Rakk – elu alus, mis vajab toitaineid
Inimkeha koosneb sadadest triljonitest rakkudest. Rakud vajavad oma funktsioonide täitmiseks ja ellujäämiseks tooret. Toormeks on umbes 90 toitainet (valgud, süsivesikud, rasvad, vitamiinid, mineraalid, mikroelemendid), mida inimene omastab toiduga või toodab soolestikus teistest toiduga omastatud toitainetest. Ligi 40 vajaminevatest toitainetest on asendamatud ehk keha neid ise toota ei suuda ja ainuke võimalus on neid saada toidust. Üks inimese jaoks väga oluline ja vajalik toitaine on näiteks C-vitamiin. Koera või kassi organism toodab C-vitamiini glükoosist, kuid inimkeha seda ei suuda. Tundub, et evolutsiooni käigus on inimkehas toimunud mutatsioon, sest võrreldes koertega on inimese glükoosi ainevahetusahelas askorbiinhappe ehk C-vitamiini sünteesimise võimekusest puudu ainult üks ensüüm.
Kui rakk saab kätte kõik talitluseks vajalikud toitained, on see terve ja täidab oma ülesandeid, kuid kui kasvõi ühest vajalikust toitainest jääb vajaka, toimuvad rakus biokeemiliste protsesside muutused ja talitlus on häiritud. Kui toitainete puudus mõjutab mitmete rakkude talitlust, tekivad erinevad biokeemilised kõrvalsaadused ja ühel hetkel ei suuda mõjutatud elund enam oma ettenähtud funktsiooni täita.
Miks tavatoidust ei piisa?
Paljud, sealhulgas Lätis tehtud uuringud on näidanud, et inimesed ei saa igapäevase toiduga piisavas koguses vitamiine ja mikroelemente. Näiteks ei imendu kehasse vajalikul hulgal magneesiumi, mis on taimede rohelise pigmendi klorofülli keskne aatom. Inimeste toidulaual on peamiseks magneesiumiallikaks rohelised taimed. Huvitav on ka märkida, et inimese punastes verelibledes esineva ja kudedele punast värvi andva hemoglobiini ja klorofülli molekulaarstruktuur on peaaegu identne. Neil on ainult üks erinevus: hemoglobiini molekuli keskmes on raud, samas kui klorofülli tuumaks on magneesium. Kui inimene sööb iga päev piisavalt rohelist taimset toitu, peaks ta magneesiumi omastama piisavalt. Inimkonna arengu varajastel aegadel võis inimene looduse keskel elades tõesti kogu päeva erinevaid taimi süüa.
Eluperioodid, kus vajadus kasvab
Toitainete puuduse peale tasub mõelda ka siis, kui keha tarbib tavalisest enam toitaineid, näiteks sportides, raseduse või rinnaga toitmise ajal. Toitainete vaegust esineb enam ka eakatel, sest vanusega muutuvad toitumisharjumused üksluisemaks ja toitained enam nii hästi ei imendu. Palju on kirjutatud tõsisest D-vitamiini puudusest vanemaealistel, eriti kui nad elavad hooldekodus. Samas on teada, et D-vitamiinil on oluline roll luutiheduse, lihasjõu ja immuunsusega seotud ning paljudes teistes protsessides.
Ravimid, mis aitavad – ja samas takistavad
Olukorra muudavad veelgi keerulisemaks kroonilised haigused ja ravimite tarvitamine. Ravimid mõjutavad sageli toitainete imendumist ja võimet osaleda erinevate rakkude loomulikes ainevahetusprotsessides. Kui mõnda ravimit on vaja võtta pikema aja jooksul, tasuks kindlasti arstiga arutada ravimi mõju üldisele ainevahetusele, sealhulgas toitainete ringlusele organismis. Näiteks mõjub C-vitamiini ainevahetusele halvasti ulatuslik valuvaigistite ja põletikuvastaste ravimite kasutamine. C-vitamiini on aga vaja sidekoe raamistiku moodustava kollageeni sünteesiks, millest sõltub naha prinkus ehk võime seista vastu raskusjõule – lihtsamalt öeldes ennetab see kortsude teket. Kollageen on ka liigessidemetes olevate kõhrede ja kõõluste oluline koostisosa, kuid sageli kasutatakse kõhrede kulumise korral just valuvaigisteid. Tekib nõiaring: kõhrede kulumine põhjustab valu, aga valuvaigistid häirivad kõhrede ainevahetust.
Koensüüm Q10
Veel ühe näite võib tuua koensüüm Q10 kohta, mida inimkeha suudab noorena toota ise, sest omastab taimsetest toiduainetest koensüümi Q9. Paraku väheneb Q10 sünteesimise võime vanuse kasvades, biokeemia seisukohast umbes 40-aastaselt. 80-aastaselt sisaldavad südamelihase rakud ainult poole Q10 kogusest, mis oli seal 20-aastaselt. Mõned südamehaiguste raviks kasutatavad ravimid mõjutavad oluliselt Q10 tootmist rakkudes, seega tasub näiteks kolesterooli alandavate ravimite võtmisel pidada arstiga nõu koensüüm Q10 võtmise vajalikkuse osas.
Toitainete puuduse põhjuseks ei pruugi olla ainult igapäevase toidulaua ebapiisav toitainete sisaldus. Kanada teadlane B. Ames on avaldanud huvitava toitainete jaotumise teooria, mille kohaselt kasutab keha kõiki omastatud toitaineid kõigepealt elutähtsateks protsessideks ehk ellujäämise tagamiseks. Evolutsiooniliselt oli inimese jaoks kõige olulisem mitte sattuda lõvi lõugade vahele – seega tuli võidelda või põgeneda. Sellistes olukordades reageerib keha kiiresti, tootes kohe stressihormoone – adrenaliini, noradrenaliini, aldosterooni ja kortisooli. Toiduga omastatud toitained suunatakse eelkõige nende hormoonide tootmisse.
Miks ilusad juuksed ja tugevad luud jäävad tagaplaanile?
Teine elutähtis protsess on verejooksu peatamine. Sellised „vähetähtsad“ protsessid nagu juuste või küünte kasv või aeglane luude ainevahetus kasutavad elutähtsatest ja kiireloomulistest protsessidest ülejäänud toitaineid.
Stress – nähtamatu toitainete varas
Inimese kogetav igapäevane stress tänapäeval on biokeemiliselt sarnane sellega, mida tuhandeid aastaid tagasi põhjustas kohtumine lõviga. Keha hakkab kiiresti tootma stressihormoone. Selle protsessi toetamiseks käivitub hetkega vähemalt 1400 biokeemilist reaktsiooni. Adrenaliini toodetakse aminohappest nimega türosiin ning sellesse protsessi on abiainetena kaasatud peaaegu kõik vitamiinid ja mineraalid. Keha vajab toimetulekuks hulgaliselt C-vitamiini, magneesiumi, B-grupi vitamiine, tsinki, vaske ja rauda. Kõrvalsaadusena tekib suures koguses homotsüsteiini, valku, mille alusel tuvastavad kardioloogid südamehaiguste riski. Suures koguses mõjub see rakkude ainevahetusele halvasti. Homotsüsteiini neutraliseerimiseks või selle kaasamiseks rakkude loomulikesse biokeemilistesse protsessidesse on vaja B-grupi vitamiine B6 ja B12 ning foolhapet. Mida suurem on stress, seda rohkem on neid vitamiine vaja – nii hormoonide tootmiseks kui ka kahjulike kõrvalsaaduste neutraliseerimiseks.
Inimkeha on üsna paindlik ja suudab kohaneda erinevate olukordadega. Kui toiduga omastatud toitainetest stressihormoonide tootmiseks ei piisa, otsib organism neid ladestunud varudest – kudedest, mille ainevahetus on eluliselt vähem tähtis või aeglasem, näiteks luudest või juustest. Sellega saab põhjendada ka suurt vigastuste määra spordis. Sportlaste liigeste, kõõluste ja lihastega seotud probleemid ei ole ainult mehaaniliste vigastuste tagajärg. Sport on stressirohke ja tähendab keha jaoks massilist stressihormoonide tootmist, mida võib omakorda pidada suurimaks toitainete kulutajaks. Sageli öeldakse, et „kohv uhub vitamiinid kehast välja“. Tegu on siiski eespool kirjeldatud mehhanismiga. Kofeiin soodustab stressihormoonide tootmist ja seega toitainete ulatuslikumat tarbimist.
Vähe tuntud vitamiinikangelased: K-vitamiin ja magneesium
Veel mõned näited, kus keha suunab toitained ellujäämiseks olulistesse protsessidesse, võib tuua K-vitamiini või magneesiumi ainevahetusest. K-vitamiin on väga oluline verejooksu peatamisel, kuid selle teine tähtis ülesanne on transportida luudesse veres olevat kaltsiumi. Esmalt hoolitseb keha muidugi kõigi verejooksuga seotud biokeemiliste protsesside eest, nii et K-vitamiini puudusest tingitud verejooksu sisuliselt ei esine. Kuid luude ainevahetusse, mis ei ole otseselt ellujäämisega seotud, suunatakse kaltsiumi transportiv K-vitamiin alles pärast seda, kui verehüüve on täielikult taastunud. Viimastel aastatel on teaduskirjanduses kajastatud andmeid K-vitamiini rollist osteoporoosi ja ateroskleroosi ennetamisel. Nüüdseks on selge, et K-vitamiini vaeguse korral ei jõua kaltsium verest luudesse, vaid soodustab veresoontes aterosklerootiliste naastude lupjumist, mille tagajärjel väheneb veresoonte elastsus.
Magneesium osaleb vähemalt 300 erinevas biokeemilises reaktsioonis. Elutähtsate ülesannete hulka kuulub energia (adenosiintrifosfaat ehk ATP) tootmine rakkude mitokondrites. Ellujäämisega kaudsemalt seotud protsessid, kus magneesiumil on täita oluline roll, on näiteks DNA-süntees ehk rakkude uuenemine või ka DNA-sünteesis tekkinud vigade parandamine. On tõestatud, et magneesiumipuudus suurendab uute rakkude tootmisel tekkivaid vigu. Aga vigane rakk on keha jaoks võõras. Kui immuunrakud on oma ülesannete kõrgusel, avastavad ja hävitavad need sellise võõrkeha kohe. Kui aga vigu on palju või immuunrakkudel napib energiat, ei pruugi vigased rakud hävineda. Defektset rakku võib pidada ka vähirakuks.
Kokkuvõte: kas tänapäeva inimesele piisab ainult toidust?
On tõestatud, et magneesiumipuudulikkusega inimestel on 50% võrra suurem risk kasvajate tekkeks.
Dr Antra Briede, sisehaiguste arst, Läti ennetava meditsiini arstide liidu juhatuse liige. Saksamaal diplomeeritud ortomolekulaarmeditsiini spetsialist. Funktsionaalse meditsiini instituudi (USA) tudeng.